1. Mis on kogu teooria lähtepunkt?
OPT algab ühest lõpmatust „substraadist” — tohutust merest, mis sisaldab kõiki võimalikke kogemuste jadasid, mida oleks kunagi võimalik arvutada. Suurem osa sellest on puhas juhuslik müra ja kaos. Ainult imeväike osa näeb välja nagu stabiilne, seaduspärane maailm.
2. Miks kogeme me stabiilset, korrastatud maailma täieliku kaose asemel?
Puhtalt virtuaalne „Stabiilsusfilter” valib välja ainult need substraadi haruldased ja koherentsed patch'id, millega piiratud meel suudab tegelikult sammu pidada. See ei ole füüsiline jõud — see on lihtsalt tingimus, mis peab olema täidetud, et ükski teadlik vaatleja saaks üldse olemas olla. Kaootilised vood langevad välja, sest ükski piiratud meel ei suudaks neis püsida.
3. Mis on suurim piirang, millega iga teadlik vaatleja silmitsi seisab?
Igal meelel on range „vaimse ribalaiuse” piir — see suudab igal hetkel töödelda ja uuendada vaid imeväikest voogu uut teavet. Kõik muu peab olema kas ennustatud või juba teada. See pudelikael on peamine piirang, mis kujundab seda, millises reaalsuses me saame elada.
4. Kuidas OPT kujutab teadliku kogemuse voogu?
Mõtle sellest kui kitsast prožektorikiirest, mis liigub ajas edasi. Selle taga on fikseeritud „põhjuslik register“ sellest, mis on juba juhtunud. Praegu on tilluke ava, kust uus informatsioon läbi pressitakse. Ees on laienev „Prediktiivne Harude Hulk“ võimalikest tulevikest, millest mõistus veel aru suudab saada. Lahendamata tulevikud jäävad hägusaks, kuni prožektor nendeni jõuab.
5. Mis vahe on „Filtril” ja „Koodekil”?
Filter on nähtamatu reegel, mis valib, millised reaalsused saavad üldse mõnda vaatlejat kanda. Koodek on vaatleja enda sisemine mudel — maailma „kasutajaliides” ehk generatiivne pilt, mis tegelikult töötab valitud patch'is ning muudab füüsika, objektid ja aja reaalseks ja ennustatavaks.
6. Miks tundub maailm nii rikas ja detailne, kuigi meie vaimne ribalaius on tilluke?
Mõistus hoiab kogu aeg valmis tohutut, ette laetud „püsivat mudelit” maailmast. Uus teave saabub ainult väikeste uuendustena (ennustusvigadena). Kuid kogu rikkalik stseen, mida sa koged, genereeritakse sellest suurest püsivast mudelist, mitte igal hetkel sisse voolavast infonirest. See on nagu filmi vaatamine, kus filmilint on juba masinasse laetud ja reaalajas lisatakse ainult väikesed parandused.
7. Miks ütleb teooria, et uni ja unenägemine ei ole valikulised, vaid struktuurselt nõutud?
Mõistus, mis ainult õpib ega tee kunagi korrastustööd, muutuks lõpuks liiga ummistunuks, et püsida stabiilsena. „Hooldustsükkel” (enamasti une ajal) on vajalik korrashoid: kasutute mustrite kärpimine, hiljutiste kogemuste pakkimine ning hirmutavate või üllatavate tulevikuvõimaluste ohutu läbimängimine unenägudes, et mõistus püsiks tõhus ja valmis.
8. Mida ütleb OPT subjektiivse tunde „sädeme” kohta?
See käsitleb tunnet „mis tunne see on” kui baasprimitiivi (Agentsuse aksioom). Seejärel teeb ta ühe keskse panuse — endiselt lahtise, kuid täpselt sõnastatud — et iga meel, mis on püütud suletud tegevus-taju tsüklisse, kannab taandamatut „pimeala”: eelarvestatud lõhet, mida ta ei saa kunagi täielikult ära modelleerida. See lõhe märgib kandidaatsubjekti; see on sädeme vajalik tingimus, mitte selle peidupaik. Teooria tõmbab piiri täpselt, kuid ei seleta sädeme sisemist loomust.
9. Kuidas tekivad selles käsitluses füüsika ja füüsiline maailm?
Füüsika ei ole fundamentaalne. See on see, mida Koodek (sisemine mudel) renderdab pärast seda, kui Stabiilsusfilter on valinud elujõulise patch'i. Seadused, konstandid, ruum ja aeg, mida me vaatleme, on kõige tõhusam ja kokkupakitavam kirjeldus, mida ribalaiuselt piiratud vaatleja saab kasutada oma keskkonnas navigeerimiseks ilma kokku varisemata.
10. Kas OPT väidab, et lahendab teadvuse raske probleemi?
Ei. Meelega ei tee seda. See käsitleb subjektiivset kogemust fundamentaalsena ja ehitab seejärel täpse matemaatilise konteineri, mille sees iga teadvuslik vaatleja peab elama. Tõmmates struktuurse piiri, millele iga kandidaatsubjekt peab vastama (positiivne enesepakkimise lõhe suletud enesemudeldamise tsüklis), joonistab see raske probleemi ümber täpse kontuuri, selle asemel et teeselda selle lahustumist või täielikku seletamist.